SOOVI MATUSEBÜROO
Saaremaal ja Muhus

Kuidas toimida?

Lähedaste surm on raske sündmus, mis leinajas võib tekitada ajutist peataolekut ja abitust. Enim vajavad inimesed tuge ja abi, kuidas käituda. 
 

Mida lähedase surma puhul esmalt vaja teha ja teada?

 
  • Esmalt tuleb surm fikseerida. Haiglas surnud isiku surma fakti tuvastab raviarst või valvearst. Väljaspool haiglat surnud isiku surma korral helistage esmalt oma perearstile või kiirabisse, kes tuleb ja fikseerib surma.  
  • Kui lahkunu on kodus, tuleb tellida ka surnu transport. Tel nr: 55533510.
  • Pöörduda Soovi Matusebüroosse matuse vormistamiseks.
  • Pöörduda perearstile, kes vormistab arstliku surmateatise elektroonselt (varasemalt anti paberdokument). See elektrooniline surmateatis edastataks rahvastikuregistrisse ning surm registreeritakse seal automaatselt. 
  • Lahkunu lähedastel ei ole vaja enam perekonnaseisuasutuses (kohalikus omavalitsuses) surma registreerida. Esmase surmatõendi väljastab samuti tervishoiuteenuse osutaja ehk perearst. Surmatõendi olemasolu on vajalik matmistoimingute korraldamiseks.
  • Traditsioonilise matuse puhul tuleb ühendust võtta ka kalmistuga, kus vaadatakse välja hauaplats ja täpsustatakse matuse aeg. Ülejäänu eest aitab soovi korral hoolt kanda juba matusebüroo.
 

Surma registreerimisest lähemalt

 
Surma saab registreerida abikaasa, sugulane, hõimlane või lahkunuga koos elanud isik.
 
Surma registreerivad asutused:
 
  • Alates 01.07.2019 edastavad tervishoiuteenuse osutajad (perearstid, haiglad kiirabi jne) surmafakti andmed automaatselt rahvastikuregistrisse ja väljastavad surmatõendi. Üldjuhul ei pea enam perekonnaseisuametniku juures surma registreerima, kuna surma registreerimise ja esmase surmatõendi väljastamise kohustus ja õigus on tervishoiuteenuse osutajatel (perearstid, haiglad, kiirabi jne).
  • Perekonnaseisuametile jääb surma registreerimise pädevus alles vaid erijuhtudel (isikukoodita välisriigi kodaniku surm Eestis, surmajuhtum välisriigis jne).
  • Sellisel erandjuhtumil võib avalduse esitada ükskõik millisele maakonnakeskuse kohalikule omavalitsusele (Tallinnas perekonnaseisuamet) seitsme päeva jooksul pärast inimese surma või tema surmast teadasaamist.
 
Surma registreerimiseks esitatakse arstlik surmatõend või kohtuotsus surma fakti tuvastamise või surnuks tunnistamise kohta ning surnu isikut tõendav dokument. Surma registreerimisel koostatakse surmaakt ja väljastatakse surmatunnistus.
 
Välisriigis registreeritud eesti kodaniku surma kandmiseks rahvastikuregistrisse esitatakse välisriigist saadud ning tõlgitud ja notariaalselt legaliseeritud või tunnistusega (apostille) kinnitatud dokumendid eesti perekonnaseisuasutusele. Surmaakti alusel väljastatakse surmatunnistus.

Välisriigi kodaniku Eestisse matmise puhul (näiteks kui see on kellegi viimane soov) ei ole vaja sooritada kannet rahvastikuregistrisse, kuna rahvastikuregistris välisriigi kodanikke üldjuhul sisse kantud ei ole. Välisriigi kodaniku matmisel on vajalik surmatunnistuse koopia ja soovitatavalt ka laibapass, kus on näidatud, millisest riigist ja hoolekandeasutusest kadunu välja saadeti. Nende dokumentide alusel saab teenust osutav matusebüroo ja ka surnuaia kalmistuvaht endale vajalikud andmed kirja panna juhuks kui mõni asutus soovib kadunu viimse puhkekoha kohta infot saada.

1. juulist 2009.a. eraisikutele riiklikku matusetoetust enam ei maksta. Paljudes kohalikes omavalitsustes on toetused siiski veel säilinud. Toetuse olemasolu ja suuruse kohta teabe saamiseks tuleb pöörduda kohaliku omavalitsuse poole.

 

Lahkunust teatamine

 
  • Lähematele omastele ja sugulastele teatatakse surmast kohe kas telefoni teel või kirjaga, lihtsalt sõpradele ja tuttavatele kirjaga või mustarandilise kaardiga.
  • Lahkunu endisesse töökohta võib teate viia mõni omastest.
  • Kindlasti tuleks ajalehte surmakuulutus panna, sest lahkunul võis olla ka selliseid sõpru ja tuttavaid, keda omaksed ei pruugi teada.
 

Kaastundeavaldus

 
Kõik isikud, kes on saanud surmateate, aga kes ei saa matustel osaleda, saadavad leinajatele kaastundeavalduse.
 
Suuline, kirjalik või ajalehes trükitud kaastundeavaldus armastatud inimese kaotuse korral teatab, et te mõtlete leinaja peale. Käsitsi ja südamest kirjutatud kaastundeavaldus tähendab oluliselt enam kui ükskõik milline trükitud kaart. Kaastundeavaldus ei pea olema pikk, kuid seda lausudes või kirjutades üritage meenutada mõnd mälestust või emotsiooni, mis seostub kadunukesega. Kaastundeavaldus tuleks soovida niipea, kui saate surmast teada.
 

Järelhüüe

 
Järelehüüe on ajaleheartikkel kadunukese kohta, kes täitis olulist ühiskondlikku rolli. Kooskõlastades lahkunu perekonna või lähedastega, tuleks ära märkida biograafiline informatsioon – kadunukese iseloomustus, hariduskäik, nii isiklikud kui tööalased saavutused.
 
 

Head tavad

 
Meestuttavad peaksid olema oma lahkunud sõbra naisele abiks matuse korraldamisel, eriti siis kui lesel pole sugulasi, kes teda abistaksid.
 
Osa perekondi ei saa matuse korraldamisel hakkama töökoha abita. Meeldivam oleks, kui firma, ettevõte või organisatsiooni esindaja ise küsiks, kas leinajad vajavad abi.
 
Hea oleks ennem matusebüroosse pöördumist lähedastega läbi arutada põhilised matusega seotud küsimused: kas soovitakse traditsioonilist või urnimatust? Kas matusetalitus tuleb ilmalik või kiriklik? Kas ja millist transporti vajate? Millist muusikat eelistate matusetalitusel?
 
Olles saanud matusekutse, jäetakse, kui vähegi võimalik, kõik isiklikud toimetused kõrvale ja olenevalt sugulus- või sõprusastmest, pakutakse oma abi. Püüdke seda teha nii lihtsalt ja loomulikult kui võimalik.
 
Iidne tava nõuab, et surnust ei räägita halba.
 
Perekonnas jäetakse kõik erimeelsused ja solvumised kõrvale (kui neid oli) ning arutatakse kõik matusega seonduv viimse detailini läbi, enne kui matusebüroo poole pöördutakse.
 
 
Veel lugemist...
 
MATUSE TRADITSIOONID JA KOMBED


Viimati muudetud 13.02.2020
Developed by Helen & Co